Martin Mölder: Ainult interneti teel head reitingut ei saa
Eriolukorra tõttu on ka Eesti poliitiline olukord muutunud ning paljudel Eesti poliitika vaatlejatel mõlgub mõttes küsimus, kuidas see mõjutab meie erakondade positsioone, valitsuse või opositsiooni toetust? Olgem ausad, neid mõjusid avalikus arvamuses me näeme alles nädalate või kuude pärast. Seni tasuks aga mõelda, mida ja kuidas küsitlusfirmad meile selles olukorras pakuvad.
Viimase nädala jooksul on välja tulnud kolm erakondade reitingute tulemust, mis näitavad võrdlemisi erinevaid pilte. Norstati viimaste reitingute kohaselt on Keskerakond tublisti toetust kogunud, samas kui Reformierakonna ja EKRE toetus on viimastel nädalatel järjepanu vähenenud. Turu-uuringud ja EMOR näitavad aga EKRE toetuse kasvu märtsis ning Keskerakonna toetuse stabiilsust või kerget langust. Kuidas neid erinevusi hinnata, kelle tulemused on kõige usaldusväärsemad?
Koroonaviiruse mõjust pole lähiajal kellelgi pääsu, ka mitte küsitlusfirmadel. Näost-näkku küsitlusi, mida seni korraldas Turu-uuringud, pole enam võimalik läbi viia, ning ilmselt muutub üha ahvatlevamaks väljavaade korraldada uuringuid üksnes interneti kaudu, nagu seda on juba mõnda aega teinud Kantar-Emor. Ühes oma eelmises loos juhtisin tähelepanu sellele, et Emori ainult internetipõhised küsitlused alahindasid eelmisel aastal võrreldes kahe teise küsitlusfirma tulemustega süstemaatiliselt Keskerakonna toetust ning ülehindasid Sotside ja Eesti 200 toetust. Ka Turu-uuringud oli sunnitud oma viimase küsitluse läbi viima suuresti läbi interneti. Näost näkku polnud eriolukorra ja viiruse tõttu võimalik inimesi enam intervjueerida ning seega viidi läbi 306 näost näkku intervjuud ja 750 veebiintervjuud.
Edaspidi tehakse pooled intervjuud väidetavalt läbi telefoni ja pooled interneti teel. Norstat seevastu on alates juba eelmise aasta algusest intervjueerinud valdava osa oma küsitletavatest läbi telefoni ning ainult väga väikese osa (nelja nädala lõikes kuni 15%) interneti teel. Kas interneti teel saab sama korrektse tulemuse, kui telefoni teel või näost-näkku intervjuude kaudu?
Antud probleemi hindamiseks kasutan Ühiskonnauuringute instituudi tellitud ja Turu-uuringute poolt 2020. aasta alguses läbi viidud küsitlust, millele vastas 808 valimisõiguslikku Eesti kodanikku, kellest 406 küsitleti näost näkku ja 402 interneti teel. Muuhulgas küsiti vastajatelt, kas nad kasutavad internetti ja milline on nende erakondlik eelistus siis, kui valimised peaksid toimuma järgmisel nädalal. Nende küsimuste põhjal on võimalik hinnata, kas ainult interneti põhjal koostatud valimist on võimalik saada esinduslik pilt kogu valijaskonna poliitilistest eelistustest.
Ka Eesti e-riigis on ikkagi reaalsus veel see, et märkimisväärne osa valijaskonnast ei kasuta internetti. Neid ei ole võimalik interneti teel kätte saada. Selliseid inimesi on Eesti valijaskonnas peaaegu kümme protsenti. Ülejäänud valijaskonnaga võrreldes on neil vägagi teistsugune sotsiaal-demograafiline profiil. Kui interneti kasutajate seas on mehed ja naised ligikaudu pooleks, siis mittekasutajate hulgas on naised ülekaalus – 70%. Kõrghariduse asemel on neil ülejäänud valijaskonnaga võrreldes pigem alg- või põhiharidus ning nende sissetulek jääb enamasti alla 500 Euro kuus ning peaaegu kunagi ei küündi üle 1000 Euro. Tegemist on vanemate inimestega, kelle keskmine vanus 67 aastat (interneti kasutajate keskmine vanus 47 aastat). Nad ei ela Tallinnas, vaid pigem teistes suuremates linnades. Rahvuse osas pole kasutajate ja mittekasutajate vahel erinevust märgata.
Tõsi, ka interneti kasutajate hulgas on sellise profiiliga inimesi ning seega oleks võimalik interneti kasutajate hulgast üles leida sellise haridustaseme, sissetuleku või elukohaga valijad. Kuid kui interneti mittekasutajatel on samasuguste interneti kasutajaga võrreldes erinevad poliitilised eelistused, siis on ainult viimaste põhjal keeruline kokku panna valimit, mis oleks sama esinduslik, kui näost näkku läbi viidud intervjuud või interneti ja telefoniintervjuude kombinatsioon.
Kui mainitud küsitluse põhjal võrrelda interneti kasutajate ja mittekasutajate poliitilisi eelistusi, siis on märgata teatud olulisi erinevusi. Väga selget vahet on näha Eesti 200 ja Reformierakonna toetuse osas – internetti kasutavate inimeste hulgas on see märkimisväärselt kõrgem. Samuti on näha ka seda, et Keskerakonna toetus on mittekasutajate hulgas oluliselt kõrgem kui kasutajate hulgas. Tegemist on ilmselgelt eristuva poliitilise profiiliga valijatega. Kuid milline oleks olukord siis, kui interneti kasutajate hulgast valida välja oma üldiste tunnuste poolest täpselt samasugused valijad nagu seda on interneti mittekasutajad? Kas me ikka näeksime erinevusi erakondade toetuses?
Taolist võrdlust on võimalik teostada statistilise meetodiga, mille nimi on sobitamine (inglise keeles matching; siinkohal on kasutatud selle meetodi vormi, mille nimi on genetic matching). See meetod võrdleb ühte valimit teisega ning leiab teisest sellised vastajad, kes teatud etteantud tunnuste põhja (antud juhul sugu, vanus, haridus, elukohatüüp) on võrreldavad esimeses valimis olevate inimestega. Niimoodi on võimalik luua internetikasutajate valimi põhjal mittekasutajatega võrreldav grupp (peamiste sotsiaaldemograafiliste tunnuste alusel, mida küsitluste puhul kasutatakse ka üldiselt valimite kaalumiseks) ning vaadata, kas nende kahe grupi erakondlikud eelistused on sarnased.
Taolisest analüüsist on näha, et võrreldavate internetikasutajate hulgas on Reformierakonna ning eriti EKRE toetus märgatavalt suurem kui mittekasutajate hulgas. Samas on mittekasutajate hulgas kõrgem mittevalijate osakaal. Ülejäänud erakondade puhul väga suuri erinevusi märgata ei ole. Tervikpilt seega näitab, et interneti kasutajate hulgast ei ole tõenäoliselt võimalik leida mittekasutajatega võrreldes samasuguse sotsiaaldemograafilise profiiliga valijad, kelle poliitilised eelistused oleksid samad kui mittekasutajatel. See aga tähendab, et kui oma küsitluse valim koguda ainult või põhiliselt interneti teel, siis on küll võimalik leida sotsiaaldemograafiliste tunnuste alusel esinduslik valim, kuid selle valimi poliitilised eelistused on tõenäoliselt moonutatud, sest internetti mitte kasutavate inimeste poliitilised eelistused on võrreldes samasuguste kasutajate üpriski erinevad.
Ehk aitab see analüüs seletada ka seda, miks viimases Turu-uuringute küsitluses, mis eriolukorra tõttu viidi läbi suuresti interneti teel, oli EKRE ja Keskerakonna toetus peaaegu võrdsustunud. Kusjuures ka viimastes ainult internetipõhistes Emori küsitlustes on EKRE ja Keskerakonna toetus olnud praktiliselt võrdne ning viimaste tulemuste põhjal on EKRE isegi ette läinud. Samas näitab Norstati küsitlus, mis ka valimiste ajal andis kõige täpsema ennustuse ning mis samas tugineb kõige vähem ainult interneti teel tehtud intervjuudele, et Keskerakonna ja EKRE toetuse vahe püsib märgatav.
Mida sellest kõigest on võimalik järeldada? Esmalt tasub kindlasti meeles pidada, et antud analüüs ei suuda anda lõplikult ammendavaid vastuseid selles osas, kuidas ainult internetipõhine valim täpselt mõjutab erakondade reitingute valiidsust. Kuid selgeid ohu märke on võimalik tunnetada siiski. Interneti kasutajad ja mittekasutajad on väga erinevad inimesed ning interneti kasutajate hulgast pole ilmselt võimalik leida mittekasutajatega võrreldavaid valijaid. See tähendab, et ainult või suuresti interneti põhjal küsitluste läbi viimisega kaasneb märkimisväärne risk.
