Martin Mölder: Erakondade toetuse üldpilt
Kui avaliku arvamuse küsitlused Ameerika Ühendriikides eelmise sajandi esimeses pooles laiemat kasutust hakkasid leidma, olid nad väga aeglased ja töömahukad ettevõtmised. Tänapäevaste efektiivsete kommunikatsioonivahendite puududes oli vaja küsitletavaid inimesi näost näkku intervjueerida, mis võttis palju aega ja tööjõudu. Samuti puudusid kuni suhteliselt hilise ajani kõigile kättesaadavad vahendid küsitlusandmete kiireks ja mitmekülgseks analüüsiks – midagi, mida tänapäeval võivad kõik oma kodu- või tööarvutitega teha.
Kuigi inimeste näost näkku intervjueerimine on ka tänapäeval mitmes mõttes üks parimaid avaliku arvamuse küsitluste läbi viimise viise, võimaldab kaasaegne tehnoloogia teha küsitlusi ka palju kiiremini ja väiksemate kuludega. Kombineerides telefoni ja interneti teel tehtavad intervjuud, mis seavad küll küsitluste mahule olulised piirangud, ning kaaludes oma valimit arvestades uuritava populatsiooni üldisi parameetreid, on võimalik kiiresti ja valiidselt koguda andmeid inimeste arvamuste kohta.
Samuti on tänapäevases meediakeskkonnas võimalik küsitluste tulemused vähese vaevaga kokku võtta ja avalikkusele kättesaadavaks teha. Küsitlused on millestki väga kallist ja eksklusiivsest muutunud kiireks ja tavapäraseks. Sama moodi nagu ettevõtted kasutavad neid rutiinselt oma klientide hoiakute, tarbimiseelistuste ja rahulolu uurimiseks, peaks ka demokraatlik ühiskond neid kasutama rutiinselt selleks, et mõista, mis nende riigi poliitikas toimub. „Prohvetite“ ajastu, mil keegi väidab kõnelevat rahva nimel ilma mingitki teadmist omamata, mida rahvas tegelikult arvab, peaks olema minevikumuusika.
Norstati iganädalased erakondade toetuse küsitlused annavad meile senisest palju täpsema ja detailsema pildi sellest, kuidas Eesti valijate toetus erakondadele ajas muutub. Kuna tegemist on lühikeste iganädalaste küsitlustega, mis viiakse läbi kas telefoni või interneti teel, ei kätke nad endas ulatuslikku informatsiooni inimeste hoiakute või väärtushinnangute osas. Selliseid mahukaid uuringuid ei ole paratamatult võimalik iga nädal teha. Kuid nad sisaldavad endas lisaks erakondlikele eelistustele põhilist sotsiaaldemograafilist informatsiooni Eesti valimisõiguslike kodanike kohta.
Sellest piisab, et anda meile põgus ülevaade mitte ainult erakondade üldise toetuse muutumisest ajas, vaid ka sellest, kuidas valijate ja mittevalijate profiilid muutuvad. Kõik see aitab paremini mõista meie poliitikas toimuvat. Teadlikkus on aga eeltingimuseks, et olla demokraatlik poliitiline tegutseja, ükskõik kas me räägime siis valijatest või poliitikutest/erakondadest. Ühiskonda on alati võimalik paremaks muuta ning olenemata sellest, millisena me seda vajalikku muutust tajume, on selle teostamise eelduseks teadmine ühiskonna tegelikust näost.
Siin leheküljel avaldatud küsitlused on avalik hüve, mille erinevaid kihte avada ja selgitada aitab nii siinkohal nendest andmetest antud lühike ülevaade kui ka sellele järgnevad analüüsid. Uued reitingud ilmuvad iganädalaset ning umbes korra kuus hakkab tulema ka üks pigem analüüs sellest, mis nende valguses Eesti poliitilisel maastikul toimub või on toimunud. Kuid enne tulemuste juurde asumist on vaja teha paar märkust andmete, nende kasutamise ja nende põhjal järelduste tegemise kohta.
Kuigi siinseid iganädalasi küsitlustulemusi on koondatud nelja nädala kaupa – iga nädal on arvutatud viimase nelja nädala küsitluste koondtulemus – siis järgnevad ülevaated põhinevad iga nädala andmetel eraldi. Kuigi nelja nädala koondtulemus ütleb meile võrreldes ühe nädala tulemusega palju usaldusväärsemalt, kus mõne erakonna toetus parajasti asub, on pikemate trendide ja üldiste toetusprofiilide analüüsimisel parem vaadata kõiki nädalasi tulemusi korraga ning läbi kõigi nende sobitada statistiliselt silutud trendijoon. Viited niimoodi arvutatud trendide joonistele on välja toodud selle artikli lõpus.
Mida spetsiifilisemat elanikkonnagruppi vaatame, seda vähem on küsitluses selles grupis vastajaid ning seda enam on oletatava toetuse määra osas ebakindlust. Trendijooned, mida allpool välja toodud joonistel on kuvatud, aitavad sellest ebakindlusest mõnevõrra läbi murda ning tuvastada, kas müra ja üles-alla kõikumiste taustal on märgata suuremaid arenguid ühes või teises suunas.
Viimaste nädalatega ei ole erakondade toetuses midagi märkimisväärselt muutunud – Eesti parteimaastik on pärast muutusterohket aasta algust ja valimistejärgset perioodi saavutanud stabiilsuse. Reformierakond hoiab edumaad oma tavapärasest toetusest (kui vaadata eelnevaid aastaid ja nende valimistulemusi) natuke kõrgemal tasemel, samas kui Keskerakonna toetus on stabiliseerunud umbes samal tasemel, kus ta on olnud kõikidel viimastel valimistel. EKRE toetus on kogu aasta vältel püsinud praktiliselt muutumatu, samal ajal kui Isamaa ja Sotsiaaldemokraadid on valimistejärgselt oma toetust kaotanud. Eesti 200 on vahelduva eduga liikunud üles ja allapoole valimiskünnise 5% piiri.
Kuigi hetkel ei paista midagi murrangulist toimuvat, võimaldab tagasivaatav pilk nendele iganädalastele tulemustele saada paremat aimu sellest, kelle jaoks üks või teine erakond ennekõike eksisteerib (kes on tema kõige innukamad toetajad ja mittetoetajad) ning millistes valijagruppides on võimalik näha ebatavalisi arenguid võrreldes iga erakonna üldise toetuse trendiga.
Tüüpilised ja ebatüüpilised toetajate grupid
Kogu aasta vältel on Keskerakonna toetus olnud oodatult kõige kõrgem venekeelse valijaskonna hulgas. Kui erakonna keskmine toetus valijaskonnas on sel aastal olnud keskmiselt natuke enam kui 22%, siis venekeelse valijaskonna hulgas on nende toetus kolm korda suurem. Samuti on Keskerakonna toetus suurem vanemate inimeste, pensionäride ja vähem teenivate inimeste hulgas. Kõige madalam on Keskerakonna toetus aga kõrget palka teenivate inimeste, ettevõtjate ning juhtivatel ametikohtadel töötavate seas ning noorte hulgas. Tegemist on ennekõike vanemate, vaesemate ja vähem teenivate inimeste erakonnaga ning vene keelt kõneleva elanikkonna erakonnaga.
Keskerakonnale vastandub väga ilmekalt Reformierakond. Kui nende toetus on aasta jooksul olnud keskeltläbi umbes 33%, siis oluliselt kõrgem on ta just juhtide ja kõrgemapalgaliste seas ning oluliselt madalam lisaks venekeelsetele valijatele ka madalamapalgaliste, vanema elanikkonna ja pensionäride seas. Niimoodi vaadatuna on Keskerakond ja Reformierakond peaaegu täielikult ja sümmeetriliselt üksteise vastasparteid – nad apelleerivad diametraalselt erinevatele valijagruppidele, kellel on ühiskonnas ja poliitikas paratamatult väga erinevad huvid. Kui need kaks erakonda peaksid kunagi hakkama koalitsiooni moodustama, siis kindlasti oleks huvitav jälgida, kuidas nad seda otsust oma valijatele õigustada proovivad.
EKRE kogub oma valijad aga vanuse ja sissetuleku teljest kaugel eemal. Nende toetus on selgelt kõrgem meeste seas ning pigem maapiirkondades – inimesed, kes elavad külades või alevikes või maakonnakeskustes. Keskmisest kõrgem on EKRE toetus aga ka nii ettevõtjate kui ka lihttööliste ja kuni keskharidusega inimeste hulgas. Lisaks venelastele on EKRE toetus keskmisest madalam pealinnas, naiste, õpilaste ja kõrgharidusega inimeste hulgas. Ühesõnaga, EKRE puhul on tegemist ennekõike maapiirkodades elavate ettevõtjatest või töölistest meeste erakonnaga.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetus on aasta vältel püsinud keskmiselt umbes tasemel, mis ta oli ka valimistel – umbes 9% juures. Sotsiaaldemokraadid apelleerivad ennekõike noortele ning õpilastele/üliõpilastele või kõrgharidusega inimestele, samuti naistele ja neile, kellele ei ole lapsi. Nende toetus on keskmisest madalam alg- või põhiharidusega inimeste hulgas, aga ka meeste ja ettevõtjate seas. Võiks öelda, et Sotside puhul on tegemist noorte kõrgharitud naiste erakonnaga, kes elavad suuremates linnades ja kellele ei ole lapsi. Nagu ka Keskerakonna ja Reformierakoona puhul joonistus välja valijaskondade omavaheline vastandumine, on ka EKRE ja Sotside puhul selgelt näha, kuidas nad koguvad oma toetust selgelt eristuvatest kui mitte vastandlikelt valijaskonnagruppidest.
Vaid nõksu madalam Sotside toetusest on aasta vältel olnud Isamaa toetus, jäädes keskmiselt kaheksa ja üheksa protsendi vahele. On vähe selliseid sotsiaalseid gruppe, kus nende toetus oleks väga palju kõrgem keskmisest ning peale venekeelse valijaskonna on väga vähe ka selliseid gruppe, kus ta oleks märkimisväärselt madalam keskmisest. Siiski paistab silma see, et Isamaa toetus on suurem nende inimeste hulgas, kellel on rohkem kui kaks last ning samuti on ta kõrgem pigem maapiirkondades – külades või alevikes elavate inimeste hulgas. Isamaa toetus on madalam pealinnas ja suuremates linnades ning inimeste hulgas, kellel ei ole lapsi või kellel on üks laps. Niimoodi vaadatuna võiks öelda, et Isamaa on maapiirkondades elavate eestlaste erakond, kellel on palju lapsi.
Riigikogu valimistel napilt ukse taha jäänud Eesti 200 toetus on selle aasta vältel püsinud keskmiselt valimiskünnise tasemel – nelja ja viie protsendi vahel. Nende toetajate profiil joonistub samuti väga selgelt välja. Eesti 200 toetajate baas on noored kõrgetel ametikohtadel töötavad ning kõrget palka saavad inimesed või ettevõtjad, kes elavad pealinnas või suuremates linnades ja kellel ei ole lapsi. Ning vastupidi, nende toetus on madal pensionäride, madalapalgaliste, vähem haritud ja maal elavate inimeste hulgas. On näha, et oma suurimate toetajate poolest on Eesti 200 näol nagu ka Reformierakonnagi puhul tegemist ennekõike majandusliku eliidi erakonnaga.
Üldised muutused toetajaskonna lõikes
Keskerakonna üldine toetus selle aasta jooksul on esmalt liikunud jõudsalt allamäge ning seejärel peaaegu sama jõudsalt ülesmäge. Kui aasta alguses võis nende toetus olla seal kuskil 30% ligidal, siis samas oli ta sel hetkel juba vägagi kiires languses ning stabiliseerus alles valimistele järgnenud kuudel. Keskerakonna toetus hakkas suve lõppedes uuesti kiiresti tõusma, saavutades praeguseks valimiste eelse taseme. Nende toetuse muutuste üks levinud tõlgendus – nagu oleks koalitsioon EKREga sellesse löönud parandamatu mõlgi – ei pea paika ning siinkohal ei ole koalitsiooni moodustamsel märgata mingit erilist mõju. Pigem näeme seda, et valimistele eelnenud kuudel jäi Keskerakond valimisvõitluses alla ning nende toetus stabiliseerus alles siis, kui valitsus oli uuesti moodustatud ning normaalne poliitika jätkus sügisel. Taolist langust ja tõusu on näha ka peaaegu kõikides valijagruppides ning vähem märgatav või teistsugune on ta üksnes seal, kus nende toetus on niigi väga madal, näiteks kõrgemapalgaliste või juhtide ning ettevõtjate seas, noorte hulgas või maapiirkondades.
Seal, kus Keskerakonna positsioon on nõrgem, on näha, kuidas Reformierakond on oma valijaid juurde võitnud. Nende toetus on aasta algusest alates märkimisväärselt tõusnud ning alles viimastel kuudel ja nädalatel on see tõus näidanud teatud pidurdumise või tagasipöördumise märke. Kuigi vene keelt kõnelevate valijate hulgas on Reformierakonna toetus seni siiski väga madal, on neil õnnestunud selles valijagrupis võrreldes valimiste eelse ajaga oma toetus ligikaudu kahekordistada. Samuti on nad oma toetust märgatavalt tõstnud ja suutnud kõrgel hoida umbes keskmist palka teenivate inimeste hulgas. Kõrgepalgaliste seas on nende toetus juba niigi astronoomiline. Samas ettevõtjate hulgas erilist trendi märgata ei ole – seal on nende toetus kogu perioodi vältel püsinud stabiilne ja vaid natuke kõrgem kui üldine keskmine. Mingit märkimisväärset tõusutrendi ei ole aasta lõikes märgata ka õpilaste/noorte hulgas. Nende muutuste põgusast vaatamisest näeme seda, mida oli märgata ka keskmiste toetusprofiilide eelnevast vaatlusest – selle aasta vältel on Keskerakonna ja Reformierakonna toetajaskonnad palju selgemalt eristunud, kui varem.
EKRE üldist toetust kogu aasta vältel iseloomustab ennekõike stabiilsus – ta on praegu üldjoontes samal tasemel, kus ta oli aasta alguses ja kus ta oli ka valimiste ajal. Samas on nad erakonnana läbi teinud kindlasti suurema muutuse kui ükski teine – ületati barjäär opositsioonierakonnast valitsevate erakondade hulka. Üllataval kombel on märgata, et eestlaste hulgas on EKRE toetus teinud läbi väikese languse, kuid samas on nad mõnevõrra toetust kogunud venekeelsete valijate hulgas, kus, tõsi küll, nende toetus on ikka veel väga madal. Samuti näeme, et EKRE toetus on võrreldes aasta algusega tõusnud pensionäride ja vanemate inimeste hulgas. Samas on nad positsiooni selgelt kaotanud 25-34 aasta vanuste hulgas ning suuremates linnades peale pealinna.
Kui Isamaa üldine toetus kuni valimisteni oli tõusuteel, siis alates valmistest kuni praeguseni on ta järjekindlalt kukkunud. Taoline muster joonistub välja ka paljudes konkreetsemates ühiskonnagruppides ning selgeid vastupidiseid trende on märgata vähe. Üldise languse taustal on nende toetus olnud stabiilsem suuremates linnades peale pealinna ning mujal maapiirkondades. Aasta alguse ja valimistega võrreldes on Isamaa toetus ehk suurenenud üksnes kõige nooremas vanusegrupis ning õpilaste või üliõpilaste seas. Koos Sotsidega on nad oma toetuse dünaamika poolest vast hetkel kõige nõrgemas seisus.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna toetuse üldine trend sai kerge positiivse hoo sisse pärast valimisi, kuid praeguseks on ta langenud valimiste eelsele tasemele ning tundub, et on jätkuvalt liikumas kiiresti alla poole. Hetkel ei ole näha, et nende toetus kasvaks üheski valijaskonnagrupis ning parimal juhul saaks ehk välja tuua selliseid valijad, nagu näiteks 25-34 aasta vanused või spetsialistidena töötavad, kelle hulgas see toetus on kõrge ja suhteliselt stabiilne. Samuti on märkimisväärne, et alates aasta keskpaigast on Sotside toetus eestlaste hulgas hakanud kiiresti langema, samas kui vene keelt kõnelevate valijate hulgas on ta olnud üldiselt stabiilsem ja kõrge – umbes sama kõrge, kui nende toetus üldiselt. Seeläbi on nad Keskerakonna kõrval teine peamine erakond, kes oma üldist toetuse taset arvestades suudab märkimisväärsel määral vene valijate hääli koguda.
Eesti 200 toetus liikus alates aasta algusest kuni valimisjärgse ajani väga kiiresti üles, tegi suvel väikese languse ning on viimasel ajal hakanud uuesti tõusma. Seda suvist langust ning sellele järgnenud tõusu me näeme ennekõike eestlastest valijate (ning naiste, kõrgharitute ja pealinlaste) hulgas, samas kui vene valijate seas on nende toetus olnud alates valimistest kuni praeguseni vägagi stabiilne ning natuke kõrgem kui erakonna toetus keskmiselt. Pigem on viimastel kuudel märgata seda, et Eesti 200 on hakanud vene valijate seas oma toetust kaotama.
Niimoodi kirjeldatud trendid vaatavad valijagruppe eraldi, samas kui inimesed nendes gruppides võivad sageli olla kattuvad. Näiteks noorte hulgas on enam üliõpilasi ja samas ka valijaid, kellele ei ole lapsi. Selleks, et kõikide peamiste sotsiaal-demograafiliste tunnuste seosed erakondade toetusega või valimistel osalemisega üksteisest eraldada ning tõeliselt mõista seda, mis määrab ära ühe või teise erakonna poolt hääletamise, tuleks need panna vastavatesse statistilistesse mudelitesse. Kuid see on juba järgmiste analüüside teemaks. Informatsiooni, mida nendest andmest ammutada, on palju.
