Martin Mölder: Eesti demokraatiale on suurim oht ükskõik millise ühe erakonna ülem- või ainuvõim
Juba mitmendat nädalat on reitingute muutumine olnud nii väike, et võrreldes eelmise nädalaga pole võimalik suuri muutusi välja tuua. Samuti ei saa veel öelda, kas viimase aja trendides on kätte jõudnud pöördepunkt. Isegi kui Keskerakonna ja Reformierakonna vahe suurenemine on selleks nädalaks jälle peatunud, peame veel mõned nädalad ootama, et näha, kas see trend on ka päriselt pöördumas.
Seega on praegu sobiv hetk astuda samm tagasi ja heita suurem ja laiem pilk meie erakonnamaastikule ja selle iseärasustele. Kuigi osade avalike arvajate suu läbi oleme me riigina olnud apokalüpsise äärel alates eelmisest kevadest, on Eesti demokraatiale siiski kõige suurem oht ükskõik millise ühe erakonna ülem- või ainuvõim. Eesti poliitiline süsteem püsib demokraatlik seni, kuni püsib tegelik konkurents erakondade vahel valijate häälte pärast ja olukord, kus erinevate seisukohtadega erakondade vahel on vaja koalitsioone moodustada.
Kui reitingute üldist pilti vaadata, siis ei ole sellega probleeme. Meil on kolm suuremat erakonda, kellest ükski ei saavutaks praegu valimiste toimudes riigikogus enamust ja kolm väiksemat erakonda (kellest üks on praegu küll riigikogu ukse taga), kellest enamasti vähemalt üks kui mitte kaks peaks olema samuti võimalikus koalitsioonis. Ülejäänud erakonnad on piisavalt väikesed, et neid ei saa pidada parteisüsteemi osaks (kuna nendest ei sõltu praegu midagi). Konkreetsete valijagruppide sees on aga osadel erakondadel nii suur ülekaal, et kui ainult see üks grupp saaks valimistulemused otsustada, oleks meil ühe erakonna ülemvõim riigikogus.
Kui ainult eesti rahvusest valijad saaksid otsustada, siis saaks Reformierakond praegu ligi 40% häältest, mis sõltuvalt teiste erakondade tulemuste jaotumisest ja valimiskünnise alla jäänud häälte osakaalust võiks anda neile riigikogus absoluutse enamuse. Sarnane oleks olukord ka siis, kui vaadata ainult 50 aastaste või nooremate eelistusi, üle 1500 Euro teenivate eelistusi või ainult kõrgharitute eelistusi. Kõigi nende hulgas on Reformierakonna toetus piisavalt kõrge, et ainult selle grupi eelistusi arvestades võiks kujuneda oht meie demokraatiale. Kui aga vaadata ainult pensionäride või mitte-eestlastest valijate eelistusi, oleks ohtlikult kõrge Keskerakonna toetus. Seda tasub meeles pidada.
Eesti demokraatlik parteisüsteem püsib elujõuline seetõttu, et meie valijaskonnas on erinevad sotsiaalsed grupid erinevate eelistustega. Need tasakaalustavad üksteist ja ei võimalda kellelgi liigselt domineerida. Ainult rikkad, haritud ja noored eestlased pööraksid praeguse seisuga Eesti demokraatia rajalt maha samamoodi nagu teeksid seda mitte-eestlased ja pensionärid. Demokraatia on kaitstud ainult siis, kui nad kõik koos on ühte süsteemi kaasatud.
